Tule, ma kallistan sind natuke

Alam-Reini maastik

Alam-Reinis Venekoten'i järve juures üritatakse looduslikku sood taastada. Märg ja soine seal igatahes on ja lindudele seal ka meeldib aga soo nime vast ikka päris ära ei teeni. No ütleme, et märgala oli. Kollased vöhumöögad öitsesid seal praegu. Isegi turbasammalt nägin ühel väljal, aga kuivanud teine. Kadakad ja tuppvillpea kasvasid seal ka. Igatahes vaheldus meie taimedle ja mägedele.

Elu on ilus!

 

Tumedad Toonid

Seebilill ja natuke päikest

Eile öhtul oli veel ilus ilm...

 

Iilex

Sellest ajast peale, kui Saksamaale kolisin, on mu suhe iilexisse kövasti muutunud. Alguses ta mulle üldse ei meeldinud. Kohtades, kus iilex vösana vohab, on vöimatu  käia, sest vösa on tihe ja lehe okkad jube teravad. Ehk et sellises metsas saab jalutamiseks kasutada ainult jalutamiseks ettenähtud jalgrada. Pildistamiseks ma temas ka midagi ilusat ei leidnud... Ehk et tundus ta mulle koleda/segava ja pildistamiseks ebasobiva pöösana. Viimase aasta jooksul olen üritanud iilexit korduvalt pildistada, eks hinnake ise, kas edukalt vöi mitte. Kindlasti on kövasti ruumi veel üles.

Siin üks sellel kevadel tehtud pilt. Tumerohelised iilexi lehed on ilusaks kontrastiks värsketele helerohelistele pöögipuu lehtedele.

Kevadeti on iilexil ilusad väikesed öied. Eriti ilusad on nad nt. öhtuses valguses ;-). Eile olid öiepungad juba lahti aga pilti neist siis ei teinud.

Kui iilexi lehti vastu tugevat päikesevalgust pildistada, paistavad ta lehed isegi natuke läbi. No igatahes, peaaegu. Sügiseks on värsked lehed ka peaaegu läbipaistmatud.

Ja talvel, kui lumi maas on, on iilexi punased marjad ja rohelised lehed lumele ilusaks kontrastiks.

Lilled emale

Minu jooksurada

Köike ilusat ei saa kaasa vötta

Öhtuti, peale tööd, on nii raske otsustada kas vötta kaamera vöi panna jalga jooksusussid. Eile öhtul sai kaamera kaasa, täna käisin jooksmas.

Ma juba jupp aega olen nuputanud, kuidas mölemat siduda. Otsisin endale ühe jooksuseljakoti, plaan oli proovida, kas kaameraga jooksmas käia saab. Täna öhtul sadas paduvihma, kui jooksma läksin. Niisis jäi kaamera koju. Poolel teel tuli aga päike välja. Noored helerohelised lehed, vihmast märjad, sillerdasid öhtupäikese käes. Aga näed, ei saa iga ilusat hetke kaameraga kinni püüda. Ja ega pole vajagi, lohutan ma end.